Sunday, October 28, 2012

24.10.2012 Home-office ehk raju Püünsis

Puri 4,0. laud 102l (!!!), tuul kuni 18m/s (!!!)

Oi, kui kaua pole korralikku tuult olnud.. Vaatamata tuulisele suvele on sügis olnud üsnagi vaikne. Treeninguid oleme sisustanud metsa- ja rannajooksudega ning ka saunast-merre ujumisega :)

Selle nädala algus andis lootust kolmapäevaseks sõidupäevaks. Plaan nägi ette Piritalt Püüsisse kolida. Seal on edela tuulega parem sõita ja suuri laineid ka ei teki.
Töölt tuli võtta home-office päev ja igaks juhuks ka läpakas kaasa pakkida.
Oleks tahtnud hirmsasti 5,1 purje võtta, aga noored olid need juba enda jaoks kaasa pakkinud. Võtsin 4-ja ruuduse.
Mulle meeldib, et kui Eerik kamasid soovitab, siis kaasneb sellega alati väljakutse. Seekord sain 102 liitrise laua. Siiani on 160l olnud väikseim, millega sõitnud olen.
Panin talvekalipso alla veel ka oma suveka. Kuna mu enda sussid on suht madalad, siis otsisin kuurist vähe kõrgemad ja paksemad. Sain kahest paarist ühe kokku :) Kindaid võtsin ka kaasa igaks juhuks kaks paari: kinnised sõrmikud ja avatud peopesaga labakud.

 Pakime-pakime


Püünsis selgus, et mu kaasavõetud masti osad ei sobi omavahel kokku. Sõitsime Eerikuga Piritale ja saime mulle korraliku masti. Ruttu tagasi. 20 min väärtusliku aja kadu..
Meie äraoleku ajal oli keegi tuuri pannud mu adapteri ja vesti. Adapterile leidsime õnneks asenduse.

See oli üks kiiremaid rigamisi, mis ma teinud olen, sest kihk merele saada kasvas iga hetkega. Ja teised olid ju juba peal :)



Sain kaldastardist lauale juba teisel või kolmandal proovimisel, aga sinna püsima ei jäänud. Algul vajus laua ahter kohe vee alla, vöör tõusis taevasse ja tagatipuks pööras laud ennast pahupidi :D
Järgnevatel katsetel proovisin jalad kohe aasa saada, aga pudenesin jälle maha. Vahepeal proovisin püsima jääda esimest jalga masti ette sättides, aga siis uppus vöör ära :) Ühtegi päris korralikku triipu ei saanudki.. Päris täpselt ei saanud aru ka, mis tegema peaks, et sõitma saada.
Püünsi põhi on hoopis teine, kui Pirital. Pirital on ainult liiv ja kivide ohtu pole. Püünsis on aga kivine ja vetikane põhi. Sügavamaks läheb ka kõvasti aeglasemalt, mis antud olukorras oli pigem plussiks. Vetikad tegid aga põhja libedaks ja vaheapl mässisid jalad ka kinni.
Vahepeal tuli Indrek ja võttis mu väikest lauda proovida. Ta on ikka päris osav: sai isegi paar triipu tehtud sellega. Ma proovisin vahepeal Indreku 5,8 purje ja 160l lauaga teha veestarti. Tuul puhus nii tugevalt purjesse, et tõstis mu lihtsalt veest välja ja lennutas teisele poole purje. Indrek soovitas jalgadega rohkem lauda suruda, et püsima jääda ja liikuma saada. See soovitus mõjus hästi. Sain juba paremini peale ja natuke liikuma ka. Käed hakkasid ainult ära väsima. Jõuvarude lõppemise tõttu sain veel mitu korralikku body-dag´i: puri tõstis mu veest välja ja mina lohisesin kõhuli järgi.
Indrek ja Aili said küll triibutada ja lõpuks sai ühe pikema triibu ka Kadi-Ann.
Meie noorte-trenn oli juba maha läinud ja pakkis kamasid kokku. Nad ei saanud ka vist kuidagi sõitma ja minu meelest ei proovinud nad ka eriti starte teha. Aga no see tuul paugutas ka päris hirmutavalt ju.. Et neid mitte kaldale külmetama jätta, läksime ka meie maha, kuigi nii fun oli ja oleks tahnud veel vees olla. Täitsa soe oli double-kalipsoga. Kuna kindad läksid vett täis ja väsitasid käsi, siis krõpsutasin need ka mingil hetkel poomi külge. Kätele sai  kinnasteta kohe parema tunnetuse.

Välja minnes hakkas küll kohe külm. Pakkisime asjad kokku ja kiirustasime Piritale sauna ja sööma. Ja muidugi kohustusliku ujumise meres tegime ka :) Pöörfi päev!

Üldse ei taha ju, et see suvi otsa saaks :D
Aga järgmisel päeval tuli esimene lumi.

Tuesday, October 9, 2012

8.10 Aloha!

Igati romantiline ilm: no-wind, some-wind, rain-sun.

Käisin sup´iga mööda rannaäärt sõitmas ja nägin näkki!

4.10 Nightsurf

Tundus, nagu väga ei puhukski. Aga kui on maatuul, siis ongi natuke raskem tunde järgi selle tugevust hinnata, sest kaldasse ei teki minu lemmikuid - laineid, mis üldjuhul ära ehmatavad ja suunavad väiksemat purje valima.
Tahtsin võtta 6,5 ruuduse purje, aga treener Aivar arvas, et puhub piisavalt, et minna 5,8-ga. Viisin selle isegi juba randa, kuid oma sisetunnet usaldades ja Indrekul ennast julgustada lastes tõin ikkagi 6,5-se, laud 180.
Tuul kukkuski vähemaks ja sain mõnusalt trapetsis tiksuda.
Maatuul hoiab mere enamasti sellise mõnusa flätina ja väga hea on trapetsis sõitmist harjutada. Enam ei kujutaks ettegi lihtsalt käte peal sõitmist. Nii mugav on ennast kinni haakida ja kehaga purje üleval hoida. Siiani olen harjutanud istetrapetsitega, aga nüüd võtsin vöö oma. Pisut oli harjumatu ja ebamugav. Tõmbasin selle küll kõvasti ümber piha, aga ikkagi kippus konks kuskile rindade vahele ronima. Ju ma jälle sättisin kuskil midagi valele kõrgusele..
Libisesin Indreku sabas Tallinna Reisisadama suunas, sest sealpool olid natuke paremad puhangud. Edasi tagasi triibutades saime lõpuks Indrekuga kokku. Tal on ilus uus 7,4-ne puri :), sõitis 160l formula lauaga. Indrek pakkus oma kamasid proovida ja otseloomulikult ei saanud ma keelduda :) See puri oli nii mõnus ja kerge, et isegi käte peal sõitmine polnud raske. Pauti ja halssi oli ka nii mõnus harjutada.
Kuna tuul oli suht tasane ja hakkas ka hämaraks minema, siis otsustasime kalda poole liikuma hakata. Indrek jättis oma kamad rahulikult minu käsutusse ja sõitis minu omadega ees ära.
Tuul puhus täpselt muuli nurgast, kuhu mul oli vaja jõuda. Ma sõitsin formula lauaga(millel pole ju sverti) esimest korda ja ei osanud arvatagai, et kaldale jõudmine nii pikaks protsessiks kujuneb. Millegi pärast jõudsin kaldale lähemale alles pärast Pirita rannahoonet ja edasi tagasi triibutades jõudsin muuli nurgale heal juhul 10-15m lähemale. Merele ja tagasi sõitmine võttis omajagu aega, sest tuul oli ja siis ei olnud ka. Läks juba nii pimedaks, et laua ninast ma kaugemale ei näinud. Käed külmusid poomi külge rõngaks ja kui puri hakkas käest vajuma, siis haarata ma seda kuskilt ei suutnud. Kukkusin vette ka veel paar korda. Et vähegi oma tuju üleval hoida ja külma ning "kõht on nii tühi" mõtted eemale peletada nautisin hoopis seda ilusat romantilist valgusemängu, mida kallas pakkus. Linnatuled olid nii ilusad jõululised :)
Merelt maale tänu linnavalgusele näeb, aga maalt merele on ainult pimedus. Seda poleks küll tahtnud, et treenerid minu pärast kaatri peaksid välja tooma. Tegelikult oli ju minuga kõik korras :)
Lõpuks loobusin oma romantilisest night-surfist ja ronisin rannahoone juures laua pealt maha ja hakkasin mööda kaldaäärt puusadeni vees koos kamadega kõndima. Mõtlesin, et saab vähemalt sooja. Natukese aja pärast märkas mind ka Indrek, kes kaldaääres jalutas ja mind otsis. Ta aitas mu kenasti kaldale. Nad olid ikka üritanud mind binokliga jälgida selles pimeduses.
Eerik: "Noh, tegid night-surfi v?" :D
Tunnistasin üles, et tegelikult tahtsin ma Indreku purjega põgeneda.
Kõik surfarid, kes õhtul veel surfikas viibisid olid juba kenasti informeeritud minu seiklusest. Sauna minnes ootas mind ees kolm rõõmsat nägu: "Sina olidki kadunud?" "Oli ju ilus neid tulesid vaadata sealt mere pealt! Ma tean, ma olen ka nii pimeda peale jäänud."
 
Pilt on illustratiivne.
Nii valge tegelikult ei olnud :)