Tundus, nagu väga ei puhukski. Aga kui on maatuul, siis ongi natuke raskem tunde järgi selle tugevust hinnata, sest kaldasse ei teki minu lemmikuid - laineid, mis üldjuhul ära ehmatavad ja suunavad väiksemat purje valima.
Tahtsin võtta 6,5 ruuduse purje, aga treener Aivar arvas, et puhub piisavalt, et minna 5,8-ga. Viisin selle isegi juba randa, kuid oma sisetunnet usaldades ja Indrekul ennast julgustada lastes tõin ikkagi 6,5-se, laud 180.
Tuul kukkuski vähemaks ja sain mõnusalt trapetsis tiksuda.
Maatuul hoiab mere enamasti sellise mõnusa flätina ja väga hea on trapetsis sõitmist harjutada. Enam ei kujutaks ettegi lihtsalt käte peal sõitmist. Nii mugav on ennast kinni haakida ja kehaga purje üleval hoida. Siiani olen harjutanud istetrapetsitega, aga nüüd võtsin vöö oma. Pisut oli harjumatu ja ebamugav. Tõmbasin selle küll kõvasti ümber piha, aga ikkagi kippus konks kuskile rindade vahele ronima. Ju ma jälle sättisin kuskil midagi valele kõrgusele..
Libisesin Indreku sabas Tallinna Reisisadama suunas, sest sealpool olid natuke paremad puhangud. Edasi tagasi triibutades saime lõpuks Indrekuga kokku. Tal on ilus uus 7,4-ne puri :), sõitis 160l formula lauaga. Indrek pakkus oma kamasid proovida ja otseloomulikult ei saanud ma keelduda :) See puri oli nii mõnus ja kerge, et isegi käte peal sõitmine polnud raske. Pauti ja halssi oli ka nii mõnus harjutada.
Kuna tuul oli suht tasane ja hakkas ka hämaraks minema, siis otsustasime kalda poole liikuma hakata. Indrek jättis oma kamad rahulikult minu käsutusse ja sõitis minu omadega ees ära.
Tuul puhus täpselt muuli nurgast, kuhu mul oli vaja jõuda. Ma sõitsin formula lauaga(millel pole ju sverti) esimest korda ja ei osanud arvatagai, et kaldale jõudmine nii pikaks protsessiks kujuneb. Millegi pärast jõudsin kaldale lähemale alles pärast Pirita rannahoonet ja edasi tagasi triibutades jõudsin muuli nurgale heal juhul 10-15m lähemale. Merele ja tagasi sõitmine võttis omajagu aega, sest tuul oli ja siis ei olnud ka. Läks juba nii pimedaks, et laua ninast ma kaugemale ei näinud. Käed külmusid poomi külge rõngaks ja kui puri hakkas käest vajuma, siis haarata ma seda kuskilt ei suutnud. Kukkusin vette ka veel paar korda. Et vähegi oma tuju üleval hoida ja külma ning "kõht on nii tühi" mõtted eemale peletada nautisin hoopis seda ilusat romantilist valgusemängu, mida kallas pakkus. Linnatuled olid nii ilusad jõululised :)
Merelt maale tänu linnavalgusele näeb, aga maalt merele on ainult pimedus. Seda poleks küll tahtnud, et treenerid minu pärast kaatri peaksid välja tooma. Tegelikult oli ju minuga kõik korras :)
Merelt maale tänu linnavalgusele näeb, aga maalt merele on ainult pimedus. Seda poleks küll tahtnud, et treenerid minu pärast kaatri peaksid välja tooma. Tegelikult oli ju minuga kõik korras :)
Lõpuks loobusin oma romantilisest night-surfist ja ronisin rannahoone juures laua pealt maha ja hakkasin mööda kaldaäärt puusadeni vees koos kamadega kõndima. Mõtlesin, et saab vähemalt sooja. Natukese aja pärast märkas mind ka Indrek, kes kaldaääres jalutas ja mind otsis. Ta aitas mu kenasti kaldale. Nad olid ikka üritanud mind binokliga jälgida selles pimeduses.
Eerik: "Noh, tegid night-surfi v?" :D
Tunnistasin üles, et tegelikult tahtsin ma Indreku purjega põgeneda.
Kõik surfarid, kes õhtul veel surfikas viibisid olid juba kenasti informeeritud minu seiklusest. Sauna minnes ootas mind ees kolm rõõmsat nägu: "Sina olidki kadunud?" "Oli ju ilus neid tulesid vaadata sealt mere pealt! Ma tean, ma olen ka nii pimeda peale jäänud."
Nii valge tegelikult ei olnud :)
No comments:
Post a Comment