Eile oli hea päev..
Olen nüüdseks surfitrennis käinud 2 kuud.
24.05, kui esimesse trenni läksin, ei teadnud ma veel, mis on halss. Paut´ist olin kuulnud ja isegi näinud, kuidas seda tehakse. Aga kõik järgiproovimised olid siiani suht tulutud, sest aru ma ikka ei saanud, kuidas see käib :)
Ukerdasin ennast lauale ja proovisin kuidagi liikuma saada - õnnestus. Siis hakkasin jälgima, millega trennikaaslased tegelevad. Üks tüdruk näitas mulle pauti ja jutustas natuke juurde ka, kuidas seda tegema peaks: et lased purje natuke taha, astud masti eest läbi, laud keerab ja siis teed sellise vibuliigutuse.. !? mhm.. proovisin.. välja tuli juhuuu!
Tuul oli suht vaikne sel päeval. Ma tõesti ei oska küll hinnata, mitu m/s või mitu knotsi.
Teise poole tunnist istusin ma enamuse ajast muuli otsas, kuni tuli treener Eerik ja mu seal välja aitas seletades, kuidas purje liigutada nii, et kurss kergelt muutuma hakaks.
Järk-järgult harjutades olen hakanud aru saama, kuidas tuules liikumine käib, kuidas teha pauti ja halssi. See, kuidas ma seda tegelikult teen on muidugi iseasi.
Natukene olen jõudnud harjutada ka trapetsis sõitmist.
Esimene kord, kui ennast trapetsisse haaksin sai muidugi natuke nalja ka. Treener Aivar pani mu klubihoones pekivõdistaja peale ja haakis mind trapetsiga posti külge: "Näed lased ennast nüüd niimoodi rippu ja sõidadki! :)"
Mhm.. Läksin merele ja haakisin ennast trapetsisse. Järgmisel hetkel lendasin kukerpalliga üle masti. Kogusin ennast natuke enne, kui uuesti proovisin :D
Aga eile: windguru lubas nagu puhuda. Kui Piritale jõudsin seisid kõik lipud paigal. Läksime hoopis supidega sõitma. Kohe kui hakkasime kaldast liikuma, hakkas kerge tuul kõrvu silitama. Selleks ajaks, kui olin jõudnud poi taha, oli tuul tõusnuds juba nii palju, et tuli teha kiire kaldale sõit ja minna purje järele.
Ma ei oska siiamaani hinnata, mitu knotsi või m/s võiks tuul olla, kuid enam-vähem oskan tuult jälgides purje valida. Võtsin 5,8 ruuduse purje ja sellise natuke suurema laua. Tuul oli juba nii mõnus, et sai teha kaldastrarti. See tuli ka esimesel proovimisel välja. Tavaliselt ukerdan pool tundi enne, kui peale saan :)
Sõitisn natuke mere poole, kui avastasin enda kõrvalt trennikaaslase Ivo, kes pakkus välja, et võiks sõita ümber Kuuli Muna. See tundus päris hea idee, kuna laupäeval on Aegna Maraton ja mul on plaanis sõita selle raames poolmaratoni ehk siis ümber Kuuli Muna. Ja nii kaugele ei ole ma veel treeningute käigus jõudnud..
Üritasin nii palju kui võimalik hoida ennast trapetsis, aga mu sõidustiil muutub niimoodi veel ebastabiilsemaks, kui see muidu on. Kaotan suht palju kõrgust ja vahepeal haagin ennast lahti, et taas kõrgust juurde saada.
Ühel korral vette kukkudes tõmbasin endale purje peale. Tegin vee all olles mingi valearvestuse ja tahtsin õhku haarates purje keskohas pinnale tulla. Hetkeks ehmusin, aga ujusin kiirelt purje alt välja ja tõmbasin suht ahmides kopsud jälle õhku täis. Korraks oli päris hirmus tunne :)
Järgmine trapetsist kukkumine viis mind istuli purje peale. Kui hakkasin lauale tagasi ronima, avastasin, et puri on kardaanist lahti tulnud ja ujub juba lauast eemale. hmm.. Nii tore, et Ivo sealsamas oli. Kahepeale saime purje jälle paika. Mina ulpisin vees ja lükkasin laua põhja alt külili ja Ivo surus purje oma laual olles jälle paika. Jess! Edasi!
Vahetult enne Kuuli Munani jõudmist tundus hetkeks, et tuul hakkab ära vajuma. ( Kuuli Munani on 3km) See ei olnud üldse tore tunne. Meenus treeningu algus supi peal, kui tuult polnud mitte raasugi ja 3km kõhuli laual käte abil kaldale parvetada oleks challenge omaette. Kui tagasiteele asumiseks oli paut tehtud sain aru, et tuul on ikka päris mõnus: lükkas kohe korraliku hoo üles. Korraks vajusin vette. Kasutasin hetke selleks, et svert veest välja lükata, sest meenus Ivo õpetussõna, et kui svert on sees, siis glissi ei saa. Mitte kunagi! :D
Wohoo!!! Laua nina tõusis kõrgele üles ja kiirus oli minu jaoks meeletu. Katsusin mitte verest välja lüüa ja saavutada kontrolli purje üle, mis lapperdama kippus, kuna ma lihtsalt ei jõudnud poomi kätt peale tõmmata. Trapetsisse haakida polnud erilist julgust ja see oli ka viimane asi, millele ma mõelda suutsin. Mõned hetked nautisin lihtsalt seda kiirust ja heli, mida laua kokkupuude veega tekitas. Ühel hetkel andis siiski poomikäsi järgi ja lendasin vette. Kuuli Muna tundus nii kaugele jäänud, samuti Ivo :D Olin jõudnud tublisti muuli poole, kuid suundusin liigselt jõe suunas. Algas üsna väsitav pingutus pääsemaks kaldale. Ükskõik, kui vaikselt ma ka ei üritanud sõita, tõmbas puri nii mõnusalt tuule alla, et ma lihtsalt ei jõudnud seda käsitseda. Kukkusin üha uuesti vette ja lauale ronimine ning purje üles tõmbamine olid iga korraga järjest vaevalisemad. Lükkasin sverdi vette ja puha..
Mässasin veel mõnda aega enne, kui sain natuke muuli varju ja tagantuules kaldale sõitsin. Lohistasin varustuse kaldale ja vajusin ise sinna samasse pikali. Laine uhus nii mõnusalt üle jalgate ja sõrmede.
Roosta, juuli 2012
No comments:
Post a Comment