Start pidi olema kella 12 paiku.
Regasin ennast ära, otsisin purje välja ja kleepisin sinna oma numbri: ML1
No-wind-vihm, puri ML1
Poomi kinnitasin ära, aga siis avastasin, et trapetsi aasad on liiga lühikesed ja hakkasin uut poomi kuurist otsima. Sain küll midagi pikemate aasadega, aga selle eest kehva kinnitusega. Mingil põhjusel otsustasin siiski viimase kasuks ise aimates, mis mind merel ees ootab :D
Tasapisi kogunes rahvast juurde. Vanemad sõitjad rullisid lahti isegi mitu purje, sest tuult oli ikka veel raske prognoosida.
Some-wind-no-rain
Kiprite koosolek lükati edasi, oodati tuule tõusmist. Uus huvitav info: koosoleku lõppedes on täpselt tund stardini. Aega täpselt nii palju, et ennast veel süsivesikutega tankida, kolm korda vetsus käia, varustus üle tsekkida ja kalipso selga tõmmata.
Kiire intervjuu Kanal 2-le ( mis siiski eetriaega ei leidnud) :D ja merele.
Juba vees stardiks valmistudes nägin, et poomi klamber on lahti. Ha!
Stardis oli üle 180 osavõtja. Enamik neist küll purjelaudurid, aga ka lohed, katamaraanid, üks optimist ja veel aluseid, mida ma täpselt nimetada ei oska. Lihtsalt ei tahaks mõnd peenemat sõiduvahendit oma rumalusest paadiks nimetada..
Aegna Maratoni distants on 24 km, lühike distans Kuuli Munani ja tagasi on 6km. Viimase läbimine oli minu selle sõidu eesmärk.
Muulil tehti pauku, mille peale sõitis kõigi osavõtjate eest läbi kaater, mille tagant võis startida.
Ma ei tea, kuidas, aga olin stardis ennast üsnagi ette libistanud. Kauaks see nii ei jäänud. Üks vanem härra hüüdis mulle veel selja tagant, et pumpa natukene. Naeratasin talle kenasti. "Tänan, aga ma ei taha!"
Peagi leidsin ennast üksikuna tiksumas, üha tõusva tuule ja minu meelest täiesti kaootiliste lainetega sõbrunemast.
Meie surfiparemik pumpas ennast kohe glissi ja sel ajal, kui mina alles tuuleolusid hindasin, olid nemad juba Kuuli Muna juures.
Kuna olin kolmapäeval juba selle disantsi läbi sõitnud, siis teadsin enam-vähem, kuhu liikuma pean. Tuul tundus olevat ka sama tugev, aga need lained.. Ma ei saanud üldse aru, kust need tulevad. Tundus, nagu käiksid need risti..
Kukkusin mõned korrad ja igal korral, kui mast vette vajus, tuli poomi klamber lahti. Mis seal ikka ujusin ümber laua ja surusin jälle kinni. Natuke kehvem oli seda teha siis, kui poom mööda masti allapoole vajus. Aga õnneks sain igal korral selle jälle ülespoole lükata.
Enne Kuuli Muna oli näha esimesi katkestajaid, kes tasapisi kalda poole seilasid. Ja minu meelest tulid Aegna poolt juba esimesed lõpetajad. Kuna olin ametis märgile lähenemisega ja merel oli ka maratonist mitte osavõtvaid surfareid, siis oli seda siiski raske hinnata.
Märgist pidi mööduma paremalt poolt halsiga. Õigelt poolt sain küll mööda, kuid halssi alustades rebis tuul mul purje kohe käest :) Poolujudes sain märgi võetud. Jess! Koju!
Kuna kolmapäeval oli kaldale jõudmine olnud minu jaoks üsna kurnav, siis üritasin sel korral rahulikumalt võtta. Laud oli ka seekord suurem, eelmisel korral oli see 190l.
Glissi sain ka :) kukkusin ka, mitu korda. Aga sel korral nii ära ei väsinud.
Järjest kihutasid mööda pika maratoni lõpetajad. Hirmus vinge on nende sõitu vaadata, aga enamasti lõppeb see minu jaoks järjekordse vette lendamisega :)
Muulile lähenedes nägin õnneks ära ka finiši-ala poi ja muulil oleva lipu vahel. Sõitsin seal läbi ja võisin jälle õndsalt vette kukkuda. Kuigi ma päris pikka distantsi läbi ei sõitnud, siis hea meel oli ikka :)
Tuul oli sel päeval väga soosiv: sõideti välja maratoni rekordaeg: 37 min. Eelmistel aastatel on merel oldud isegi 4-8 tundi.
Meie trenni edasijõudnud, kes pikast distantsist osa võtsid, lõpetasid kõik 2-4,5 tunni jooksul.
Esialgsete andmete põhjal oli katkestajaid 30 kanti, mina nende hulgas..
(Tänase seisuga ajaks 1,27, mis andis mulle 20 lühidistantsil lõpetanu hulgas kena 14-nda koha. Häpi!)
Sõime sooja suppi, puhkasime rannas põõsaste all ja siis algas õhtune grill ja baila. Suvi on vahest ikka päris mõnus :)
No comments:
Post a Comment