24.10.2012 Home-office ehk raju Püünsis

Puri 4,0. laud 102l (!!!), tuul kuni 18m/s (!!!)

Oi, kui kaua pole korralikku tuult olnud.. Vaatamata tuulisele suvele on sügis olnud üsnagi vaikne. Treeninguid oleme sisustanud metsa- ja rannajooksudega ning ka saunast-merre ujumisega :)

Selle nädala algus andis lootust kolmapäevaseks sõidupäevaks. Plaan nägi ette Piritalt Püüsisse kolida. Seal on edela tuulega parem sõita ja suuri laineid ka ei teki.

Töölt tuli võtta home-office päev ja igaks juhuks ka läpakas kaasa pakkida.

Oleks tahtnud hirmsasti 5,1 purje võtta, aga noored olid need juba enda jaoks kaasa pakkinud. Võtsin 4-ja ruuduse.

Mulle meeldib, et kui Eerik kamasid soovitab, siis kaasneb sellega alati väljakutse. Seekord sain 102 liitrise laua. Siiani on 160l olnud väikseim, millega sõitnud olen.

Panin talvekalipso alla veel ka oma suveka. Kuna mu enda sussid on suht madalad, siis otsisin kuurist vähe kõrgemad ja paksemad. Sain kahest paarist ühe kokku :) Kindaid võtsin ka kaasa igaks juhuks kaks paari: kinnised sõrmikud ja avatud peopesaga labakud.

 Pakime-pakime

Püünsis selgus, et mu kaasavõetud masti osad ei sobi omavahel kokku. Sõitsime Eerikuga Piritale ja saime mulle korraliku masti. Ruttu tagasi. 20 min väärtusliku aja kadu..

Meie äraoleku ajal oli keegi tuuri pannud mu adapteri ja vesti. Adapterile leidsime õnneks asenduse.

See oli üks kiiremaid rigamisi, mis ma teinud olen, sest kihk merele saada kasvas iga hetkega. Ja teised olid ju juba peal :)

Sain kaldastardist lauale juba teisel või kolmandal proovimisel, aga sinna püsima ei jäänud. Algul vajus laua ahter kohe vee alla, vöör tõusis taevasse ja tagatipuks pööras laud ennast pahupidi :D

Järgnevatel katsetel proovisin jalad kohe aasa saada, aga pudenesin jälle maha. Vahepeal proovisin püsima jääda esimest jalga masti ette sättides, aga siis uppus vöör ära :) Ühtegi päris korralikku triipu ei saanudki.. Päris täpselt ei saanud aru ka, mis tegema peaks, et sõitma saada.

Püünsi põhi on hoopis teine, kui Pirital. Pirital on ainult liiv ja kivide ohtu pole. Püünsis on aga kivine ja vetikane põhi. Sügavamaks läheb ka kõvasti aeglasemalt, mis antud olukorras oli pigem plussiks. Vetikad tegid aga põhja libedaks ja vaheapl mässisid jalad ka kinni.

Vahepeal tuli Indrek ja võttis mu väikest lauda proovida. Ta on ikka päris osav: sai isegi paar triipu tehtud sellega. Ma proovisin vahepeal Indreku 5,8 purje ja 160l lauaga teha veestarti. Tuul puhus nii tugevalt purjesse, et tõstis mu lihtsalt veest välja ja lennutas teisele poole purje. Indrek soovitas jalgadega rohkem lauda suruda, et püsima jääda ja liikuma saada. See soovitus mõjus hästi. Sain juba paremini peale ja natuke liikuma ka. Käed hakkasid ainult ära väsima. Jõuvarude lõppemise tõttu sain veel mitu korralikku body-dag´i: puri tõstis mu veest välja ja mina lohisesin kõhuli järgi.

Indrek ja Aili said küll triibutada ja lõpuks sai ühe pikema triibu ka Kadi-Ann.

Meie noorte-trenn oli juba maha läinud ja pakkis kamasid kokku. Nad ei saanud ka vist kuidagi sõitma ja minu meelest ei proovinud nad ka eriti starte teha. Aga no see tuul paugutas ka päris hirmutavalt ju.. Et neid mitte kaldale külmetama jätta, läksime ka meie maha, kuigi nii fun oli ja oleks tahnud veel vees olla. Täitsa soe oli double-kalipsoga. Kuna kindad läksid vett täis ja väsitasid käsi, siis krõpsutasin need ka mingil hetkel poomi külge. Kätele sai  kinnasteta kohe parema tunnetuse.

Välja minnes hakkas küll kohe külm. Pakkisime asjad kokku ja kiirustasime Piritale sauna ja sööma. Ja muidugi kohustusliku ujumise meres tegime ka :) Pöörfi päev!

Üldse ei taha ju, et see suvi otsa saaks :D

Aga järgmisel päeval tuli esimene lumi.

8.10 Aloha!

Igati romantiline ilm: no-wind, some-wind, rain-sun.

Käisin sup´iga mööda rannaäärt sõitmas ja nägin näkki!

4.10 Nightsurf

Tundus, nagu väga ei puhukski. Aga kui on maatuul, siis ongi natuke raskem tunde järgi selle tugevust hinnata, sest kaldasse ei teki minu lemmikuid - laineid, mis üldjuhul ära ehmatavad ja suunavad väiksemat purje valima.

Tahtsin võtta 6,5 ruuduse purje, aga treener Aivar arvas, et puhub piisavalt, et minna 5,8-ga. Viisin selle isegi juba randa, kuid oma sisetunnet usaldades ja Indrekul ennast julgustada lastes tõin ikkagi 6,5-se, laud 180.

Tuul kukkuski vähemaks ja sain mõnusalt trapetsis tiksuda.

Maatuul hoiab mere enamasti sellise mõnusa flätina ja väga hea on trapetsis sõitmist harjutada. Enam ei kujutaks ettegi lihtsalt käte peal sõitmist. Nii mugav on ennast kinni haakida ja kehaga purje üleval hoida. Siiani olen harjutanud istetrapetsitega, aga nüüd võtsin vöö oma. Pisut oli harjumatu ja ebamugav. Tõmbasin selle küll kõvasti ümber piha, aga ikkagi kippus konks kuskile rindade vahele ronima. Ju ma jälle sättisin kuskil midagi valele kõrgusele..

Libisesin Indreku sabas Tallinna Reisisadama suunas, sest sealpool olid natuke paremad puhangud. Edasi tagasi triibutades saime lõpuks Indrekuga kokku. Tal on ilus uus 7,4-ne puri :), sõitis 160l formula lauaga. Indrek pakkus oma kamasid proovida ja otseloomulikult ei saanud ma keelduda :) See puri oli nii mõnus ja kerge, et isegi käte peal sõitmine polnud raske. Pauti ja halssi oli ka nii mõnus harjutada.

Kuna tuul oli suht tasane ja hakkas ka hämaraks minema, siis otsustasime kalda poole liikuma hakata. Indrek jättis oma kamad rahulikult minu käsutusse ja sõitis minu omadega ees ära.

Tuul puhus täpselt muuli nurgast, kuhu mul oli vaja jõuda. Ma sõitsin formula lauaga(millel pole ju sverti) esimest korda ja ei osanud arvatagai, et kaldale jõudmine nii pikaks protsessiks kujuneb. Millegi pärast jõudsin kaldale lähemale alles pärast Pirita rannahoonet ja edasi tagasi triibutades jõudsin muuli nurgale heal juhul 10-15m lähemale. Merele ja tagasi sõitmine võttis omajagu aega, sest tuul oli ja siis ei olnud ka. Läks juba nii pimedaks, et laua ninast ma kaugemale ei näinud. Käed külmusid poomi külge rõngaks ja kui puri hakkas käest vajuma, siis haarata ma seda kuskilt ei suutnud. Kukkusin vette ka veel paar korda. Et vähegi oma tuju üleval hoida ja külma ning "kõht on nii tühi" mõtted eemale peletada nautisin hoopis seda ilusat romantilist valgusemängu, mida kallas pakkus. Linnatuled olid nii ilusad jõululised :)
Merelt maale tänu linnavalgusele näeb, aga maalt merele on ainult pimedus. Seda poleks küll tahtnud, et treenerid minu pärast kaatri peaksid välja tooma. Tegelikult oli ju minuga kõik korras :)

Lõpuks loobusin oma romantilisest night-surfist ja ronisin rannahoone juures laua pealt maha ja hakkasin mööda kaldaäärt puusadeni vees koos kamadega kõndima. Mõtlesin, et saab vähemalt sooja. Natukese aja pärast märkas mind ka Indrek, kes kaldaääres jalutas ja mind otsis. Ta aitas mu kenasti kaldale. Nad olid ikka üritanud mind binokliga jälgida selles pimeduses.

Eerik: "Noh, tegid night-surfi v?" :D

Tunnistasin üles, et tegelikult tahtsin ma Indreku purjega põgeneda.

Kõik surfarid, kes õhtul veel surfikas viibisid olid juba kenasti informeeritud minu seiklusest. Sauna minnes ootas mind ees kolm rõõmsat nägu: "Sina olidki kadunud?" "Oli ju ilus neid tulesid vaadata sealt mere pealt! Ma tean, ma olen ka nii pimeda peale jäänud."

 

Pilt on illustratiivne.
Nii valge tegelikult ei olnud :)

 

19.09 Mereteraapia

Ravil olla tähendab minu jaoks mõnusat mereteraapiat. Puhus kuni 4,6m/s, võtsin oma haige käe pärast väiksema purje 5,1 ja laua 190l :)

Kuna see trapetsis ei lasknud olla, siis vahetasin 5,8 vastu. Tuul oli väga tasane ja oli kihk isegi 6,5 järele minna, aga pidasin paremaks oma kätt hoida. 6,5-se purjega pole ma veel tegelikult kordagi sõitnud ka.

Oma halssidega olen enam-vähem rahul. Saaks neid nüüd suurema tuulega ka kenasti lõpuni tehtud. Aga see paut.. Või see, mida mina seal vastutuult teen.. Ma ei tea, kas seda võib paut´iks nimetada..

 

Mässamist oli vähe ja külm hakkas. Prr... sauna!

Surfikas on ikka veel tunda suve lõhna. Kolmapäeval on meil kinoõhtud :)

17.09 puri 5,8, laud fanatic 180l

Tuul ja puri minu jaoks natuke ülejõu.

Väga palju valusaid katapulte. Sain peavalu ja kerge õlavigastuse.

Purje liistud, mis ühel hetkel enam üle masti ei käinud, andsid märku, et pingutusest on midagi lahti tulnud. Libisesin vaikselt kaldale ja lõpetasin päeva.

Lahti tulnud puri päästis mind ennast veel vigastamast, sest külmas vees ei saanud ma tegelikust käevalust veel aru..

Ravil.

 

Häpi! 14.09 puri 5,1, laud Fanatic 180l

Kui vähegi puhub, siis üritan saada enda kasutusse väiksemiad laudu. Mis minu mõistes tähendab alla 200 l :D

Fanatic 180 ja 190 on praegu mu  lemmikud. Lähevad kergesti käima ja veits lendutõusmise tunnet tekitavad ka.

Reede õhtul harjutasin trapetsis sõitmist. Olen seda suurema tuulega siiamaani peljanud, aga sel korral olid tuul ja puri minu jaoks kuidagi heas suhtes. Sain vabalt ennast trapetsisse lasta ja ühtegi väga hullu katapulti ka ei saanud.

Olen ennast mitmel korral psühholoogiliselt ka ette valmistanud selleks, et mis saab siis, kui ma kukun ja jään trapetsisse purje alla kinni. Alguses tundus mõtegi sellest hirmutav. Kellegi tuttav oli taolise õnnetu kukkumise tõttu isegi surfamise lõpetanud..

Siiamaani olen siiski edasi surfanud. Tuleb ennast trapetsist lahti hakkida ja purje alt välja ujuda. No ja see on ju põhjimõtteliselt ainuke loogiline lahenus..

 

Mõnus flät oli. Puhus kenasti. Sõitsin pimedani.

Sain trpetis sõites glissi ja ühe jala aasa. Juhuu! Nii häpi!

 

9.09 Pühapäevane chill..

Ilusa pühapäeva auks otsustasin teha mõnusa merepealse chilli..

Chilli ma ei saanud sel päeval, küll aga palju uusi kogemusi tuules ja lainetes.

Arvestades tuule tugevust, oli surfareid vähevõitu (kõik Püünsis). Ühtegi trennikaaslast ka ei olnud. Mulle on merel meeldinud kõigi muude asjaolude juures ka see, et oled seal justkui omaette, kuulad tuult ja pole sellist üleliigset "taustajutuvada". Nüüd selgus aga tõsiasi, et ilma trennikaaslasteta on päris kõhe olla. Kui omad on läheduses on kindlam olla.

Alustasin 5,1 purjega ja Fanatic 180l lauaga. Üsna kiirelt sai selgeks, et 4,5 on ka hea puri: vahetus.

Lained olid mõnusad suured. Väga kaua ma laual püsida ei suutnud, tuul ja lained olid minu oskustest üle. Aga ma ei pannud neile seda üldse pahaks :)

Kuna sügise lähenedes lähevad tuuled aina tugevamaks, siis ei kujuta ma küll ette, et tuule ja lainemöllus otsast veel masti üles jaksan tõmmata. Sel päeval leidsingi hea võimaluse vette kukkudes veestarte harjutada. Varbad ulatusid küll vaevu põhja, aga lugesin sooritused ikkagi veestartideks, mitte enam kaldastardiks. Iseenesest hea meel oli selle üle, et need üldse nii sügavas vees õnnestusid. Veel kuu aega tagasi ei saanud ma hästi isegi põlvekõrguses vees peale.

Ekstreemspordi ohtlikkusest sain ka mitmel kooral aimu. Näiteks viis laine mul kamad käest u 20m kalda poole. Mis seal ikka, tuleb ju kiirelt järele ujuda. Kui vest seljas on, siis pole seda sugugi nii lihtne kiirest teha. Uued lained uhusid minust üle ja jõin vist päris korraliku koguse merevett ära. Kamad seilasid aga aina kalda poole. Kuulsin selja tagant kerget kohinat ja kui üle õla vaatasin, nägin ainult valget vahtu tulemas. Tõmbasin kopsud õhku täis ja ootasin kuni laine oli minust üle käinud.

Ükskõik kui palju ma sellistel hetkedel ka jonnida ei tahaks ikka on mu sees miski pisike hääl, mis ütleb, et Mari sa saad hakkama! :)

Uuel katsel mere poole minna jäin ise kamade ja kalda vahele. Laine võttis mu kamad kenasti enda kanda ja uhtis need üle minu. Uim käis vee all mu silme eest läbi. Tõrjusin seda vist käega eemale, sest hiljem avastasin peopesast lõikehaava.

Kui kaldalt laineid imetleda, siis ei tundu need üldse nii suured ja hirmutavad. Surfi-filmides on ju palju suuremad. Aga kui reaalseslt seal sees olla, siis muutub kõik palju põnevamaks :)

Puhkuselt tagasi

Kaks nädalalt surfivaba elu möödusid Pühajärve ääres tuuleolusid hinnates. Iga tuulepuang pani kõrvu kikitama ja tõmbas pilgu järve poole :) Ma arvan et mõnipäev oleks saanud isegi paar triipu teha.. Windguru ei hakanud meelte rahu säilitamiseks vahepeal isegi piiluma.

Tuuleinfot olen siiani jälginud windgurust. Sõber Vahur soovitas veel surf.paper.ee. Mõned varesejalad on mul veel märkmepaberile soditud, aga mis lehed need konkreetselt on, seda ma ei tea.

Seda lehte olen ka sirvinud http://wiki.surf.ee/ , et ennast natuke harida :D Ja korraliku õpilasena tuleb ikka kuulata seda ka mida vanad surfihaid räägivad ja soovitavad.

6.09 - puri 3,5/vahetus 5,1, laud 220l ( ma arvan), tuul 20 knotsi?

Piritale jõudes tundus tuul nii tugev, et külg ees liikudes sai paremini läbi murda.

Kuna kaks nädalalt polnud üldse sõita saanud, siis natuke isegi pelgasin peale minna. Endal olid kõhus sellised "surfiliblikad". Need on samasugused liblikad, mis lendavad siis, kui inimene on armunud. Varem on need ilmunud iga esimese lumega ja siis ka, kui lähen mäele hooaja esimest sõitu tegema.

Otsisin kuurist võimalikult väikest purje. Midagi väga valida ei olnudki, sest kuur oli suht tühi. Sain 3,5-se.

Selle purje peale tõmbamisega on mul ikka raskusi. Kuigi käe ümbermõõt on tublisti kasvanud, siis naisejõud on mul ikkagi. Õnneks on surfika hoovil alati meeldivaid dzentelmane :)

Suvekalipsoga on nüüdseks ühel pool. Isegi mask tuleb juba pähe tõmmata ja susse kannan ka hea meelega, et vees kauem vastu pidada.

Lainetes kaldastarte teha on omajagu keeruline. Aga kui tuul on meeldivalt tugev, siis saab kahe laine vahepeal kiirelt tegutsedes ikkagi kenasti peale. Kohe oli tunda, et 3,5 puri on liiga vähe.

Lainetest läbi krüssamine ei tulnud hästi välja: sõitsin lihtsalt mööda kaldaäärt edasi-tagasi. Vahepeal vahetasin kamad surfisõbrannaga ära. Sain vastu 5,1- se purje ja Mistral Prodigy 220-se laua, millega sõitmine ei ole just mu lemmik. Aga puri andis selle eest hoopis teise feelingu. Laintes mässata sai ka nüüd hoopis rohkem. Jõud hakkas ka otsa saama. Aga need vähesed hetked laua peal olid väga nauditavad.

Paar valusat kukkumis ja mastiga pähe nii, et hambad plagisesid ei jäänud mind õnneks tüütu valu näol segama. Ja vesi oli nii mõnus soe :)

Iga päev puhub uue jõuga, sügis läheneb. Selleks oleme ju terve suve valmistunud! :)

14-15.08 Tehnikatunnid

15.08 - puri 5,8, laud Fanatic 190l, tuul - oli ja siis ei olnud enam

 

Trenni alguses tegime kiire maratoni Kuuli Munani. Läbisime selle oluliselt kiiremini kui ma seda Aegna Maratonil tegin :D Juhhu! Edusammud!

Tagasi tulles sattusime purjetajate kolmapäevase võistluse keskele. Lasime nad kenasti läbi :)

 

Olin juba peaaaegu kodusel playgroundil tagasi, kui üks väike jaht mu selja tagant tuli: "Lase jalga siit oma lauaga! Mujal pole sõita v!"

Vaatasin paar korda üle õla, sest see, mida kuulsin tundus nii uskumatu.. Varem purjetajate teedega ristudes on olnud väga meeldivad kokkupuuted. enamasti nad lehvitavad ja ütlevad "tere". Võik kui ma olen ametis purje veest välja tõmbamisega, siis hüüavad "heia-heia".

WTF! see nüüd oli?!

Mu õrn hing sai muidugi haavata sellest seigast.. Sõitisn trennikaaslaste toetust otsima :)

Õnneks läks see tuju kiirelt üle ja jätkasin pöörete harjutamisega.

 

Rand on sel nädalal mingeid millimallikaid täis. Esimest korda elus näen neid. Ma ei saa aru, mis neil lahti on. Nad vist ei ela.. Kahju! Nad on nii nunnud.

 

10-12.08 Hiiu Surfilaager

Hiiu Surfilaager õnnestus ühildada Suusakooli suvise jalgrattatripiga.

Autod jäid Rohuküla sadamasse ja praamile ja sealt edasi  liikusime ratastega. Suht esimene rattamatk minu jaoks.

Algul oli plaan küll sõita esimeseks ööks Kassarile, aga kuna meie seas leidus surfifänne, kes suutsid ka ülejäänud seltskonda mõjutada, siis sõitsime otse läbi Kärdla Randmäe puhketallu, surfika toimumispaika. Jõudsime kohale pimedas: telgid üles ja natuke sai bailatatud.

Järgmisel hommikul ärkasin 11 paiku ja hakkasin otsima infot peagi algava Bacardy Fun võistluse kohta. Kuna rattale tuli pakkida võimalikult vähe asju, siis polnud mul isegi kalipsot kaasas. Leidisn üles treener Aivari, kes meie noortetrenniga kohal oli ja ka võistluseks valmistus. Aga meie omadel polnud ka varustust just üleliia kaasa võetud.

Võistluse korraldaja suunas mu Surfikooli Kristjani juurde, kes kenasti mulle kalipso ja vajaliku varustuse leidis. Puri oli 5-ne, aga 5,3-st suuremat tal polnudki. Tuul käis puhanguti ja ma ei teadnud, kas olekski suuremat vaja.. Laud oli silma ja tunde järgi alla 200l..

 

Enne võitslust läksin paarile proovitriibule. Natuke kõhe on ikka uues kohas sõita. Kuigi kipprite koosolekul tuli jutuks, et kivisid ei ole. Kuna tuul käis vahelduvate puhangutena, siis pudenesin paar korda laua pealt maha. Kord oli tuul ja siis järsku enam polnud :D

Pöördeid tehes avastasin, et purjel olevad liistud ei taha hästi üle masti käia ja poomist saputades kukkusin pigem vette kui sain liistud õigele poole. Tsekkisin, kas puri on ikka korralikult peale tõmmatud, aga oli..

 

Võistlusrada koosnes kahest poist, mille vahel tuli sõita slaalomit kaks korda. Pärast esimest finišeerijat oli aega 15 min lõpetada. Vastasel korral sinu aega ei pandud kirja.

Esimene strat peatati. arvatavasti tuule pärast. Mina olin nii kui nii alles eemal ja cruiisisin tasapisi stardi poole :D Jäin ka teise starti hiljaks, kuid läksin ikkagi rajale ja sõitsin selle korralikult kaks korda läbi. Paarkümment meetrit enne finišiala kukkus tuul ära ja midagi polnud teha.. edasi lihtsalt ei liikunud. Kaater sõitis ülemist poid sättima ja mina passisin kohapeal suht nõutult. Teised võistlejad istusid laudadel ja ka ootasid..

Kui tuul taas puhuma hakkas, sõitsin ikkagi lõpuni :) Aega muidugi kirja ei saanud.

Kolmandas stardis sain enam vähem ilusti minema, aga jäin teistest kohe jälle maha. Küllap on mu oskused ikka suht toored ja puri tundus ka tiba väike olevat. Väga kummaline tuul oli: poide juures, kus oli vaja halss teha puhus suht korralikult ja tuul kippus purje käest rebima ja vahepealne sirge osa, kui tahaks kiirust saada, oli vagase tuulega. Käisid ka puhangud, milleks tuli iga hetk valmis olla ja poomist püsivalt ja tugevalt kinni hoida. 

Finiši lipp tõmmati jälle vahetult enne mind maha ja olin kindel, et mu aeg jäi lugemata. Suht kurb hakkas.. Sõitsin ära kaldale ise mõtlesin veel, et "fun my ass" :D

Mõned stardid anti veel, aga toimus ainult üks sõit. Tuul vajus ära.. Ka õhtul ei olnud enam sõite, sest tuul jättis meid jäädavalt.

Väike sup'i programm tiigi peal.

 

 

Päikseloojanguks sättisime ennast randa. Lihtsalt nii ilus oli seal

Pärast päikseloojangut hakkas baila. Ülimõnus..

(Psst..Kõige Suurem VändaGängster elab tegelikult Hiiumaal)

 

Pimedas aurava tiigi peal tehti autotuledes paar wake-sõitu üle hüppe. Vints ei olnud just kõige tugevama tõmbejõuga ja hüppajad kukkusid lihtsalt hüppe servalt kõhuli vette :D

Baila..

Ja see varahommikune jahe muru..

uni..

 

7.08 Meie oma Hawaii: lained - minu uued sõbrad Puri - 4,5, Laud - ?, tuult 15-20 midagi knotsi

7.08

 

Laine on ikka Kai sõber olnud :)

 

Selleks päevaks muutus Pirita Hawaiiks. Selliseid suuremaid laineid olin kohanud ka oma esimestes treeningutes. Siiani on need olnud mu raskeidmad tunnid. Isegi kui mul õnnestus kaldal murduvatest lainetes mere poole krüssata, siis tagasi ma ei saanud. Mere poolt tulevad lained pühkisid mu igal korral laua pealt minema. Järgnes walk of shame. Aga treener Eerik lohutas, et lainetes ongi keeruline :)

 

Sain ilusasti kaldastardiga hakkama. Natuke pusisin ehk alguses.. Mõni hetk hiljem krüssasin läbi lainete mere poole ja oh kui fun see oli. Vahepal tekkis selline tunne, et tahaks kohe üle laine hüpata, aga oskustest jäi siiski puudu :D Tagasi oli veel lahedam sõita: laud läks glissi ja kiirus oli minu jaoks ülisuur. Juhuu!

Mere poole sõitmiseks tegin kaldas halssi, aga oli suht kindel, et tuul rebib purje käest. Suur oli mu üllatus, kui poomi kindlat teiselt poolt kätte sain. Vau! Kas varsti võin seda jibe´ks nimetada?! Kuna olin sellest õnnestumisest suht üllatunud, siis proovisin nüüd kiiresti edasi liikuda, et mitte ennast vette kukkumise ootuses lõdvaks lasta ja laualt maha vajuda.

Üks halss õnnesus mul sel õhtul veel, aga enamus kordadel kaotasin oma purje siiski tuule jõule.

 

Niimoodi edasi-tagasi triibutades nägin enda kõrval lohelauda ulpimas. Püüdsin selle kinni ja hakkasin pilguga lauata lohemeest otsima. Leidsin, umbes 30-40 m endast eemal, natukene ülestuult! Tüüp seikles kalda poole. Tõstsin laua kõrgele üles, et ta seda näeks, aga suht tulutult. Lained paiskasid mind koos kogu varustusega kalda poole. Püüdsin hoida purje, et see kuidagi lainemöllus viga ei saaks. Lohemees tippis nüüd juba pisikeste sammudega mööda kaldaäärt surfihoone poole. Hüüdsin teda, aga laintekohin oli minust üle.

Mõtlesin, mis edasi teha.. Kamadega seal lainetes passida oli suht üle jõu käiv ja ohtlik nii varustusele kui ka mulle. Lohelauda ju merre tagasi ka ei viska.. Kaldale vedelema jätta oleks ka mage olnud. Olin Pirita rannahoonest tiba Viimsi poole liikunud ja kogu kama vedamine mööda vett kõlaks nagu walk of shame :D Nii osav ma ka ei ole, et lisaks oma kamadele veel ka lohelauaga tagasi surfata.

Panin lohelaua oma laua peale ja selle peale veel purje ja hakkasin jalutama.. Päris keeruline oli kohati. Lained ajasid mind kalda poole ja tuul tahtis vahepeal purje ka keerutama hakata. Kõva kõnnitrenn kestis 15-20 min.

Selleks ajaks, kui jõudsin muuli nurka, oli lohemees võtnud juba uue laua ja tiirutas nüüd seal kohas, kus ta esimese laua kaotas. Kuna keegi rannas olevatest lohetajatest, ei teadnud midagi laua kadumisest, siis panin selle rannavalve putka najale ja läksin veel paarile triibule.

Olin oma varba sverdiga mängides päris valusalt ära löönud ja see oli nüüd lillakaks muutunud ja paiste läinud. Valu ajas mu mõne aja pärast taas kaldale, sest tekkis pisike kahtlus luumõra suhtes.

 

Aftersurf koosnes sel korral saunast, väikesest õllest, grillilõhnast ja Olümpiast. Kanter heitis pronksti! Jee!

Natukene väsinud lained enne päikese loojangut

8.08 tehnikatund

Puri - 4,5, Laud -Fanatic 190l, tuul kukkus ära

 

Peale minnes oli peaaegu nagu eelmine päev, aga tuul hakkaks kohe kukkuma.

Kuna väiksemat purje on kergem keerutada, siis otsustasin siiski seda suurema vastu mitte välja vahetada ja harjutasin hoopis tehnikat: halssi ja pauti. 

Vaheapeal 10-12.08 oli Hiiu Surfilaager :)

Aegna Maraton 4.08.2012 puri 5,8, laud 220l

Jõudsin juba enne 9-t Piritale. Tuult polnud, vihm oli. Ilmajaam lubas, et kell 12 tuleb päike ja windguru lubas puhuma ka hakata. Isegi 18-20 knotsi.

Start pidi olema kella 12 paiku.

Regasin ennast ära, otsisin purje välja ja kleepisin sinna oma numbri: ML1

No-wind-vihm, puri ML1

Poomi kinnitasin ära, aga siis avastasin, et trapetsi aasad on liiga lühikesed ja hakkasin uut poomi kuurist otsima. Sain küll midagi pikemate aasadega, aga selle eest kehva kinnitusega. Mingil põhjusel otsustasin siiski viimase kasuks ise aimates, mis mind merel ees ootab :D

Tasapisi kogunes rahvast juurde. Vanemad sõitjad rullisid lahti isegi mitu purje, sest tuult oli ikka veel raske prognoosida.

Some-wind-no-rain

Kiprite koosolek lükati edasi, oodati tuule tõusmist. Uus huvitav info: koosoleku lõppedes on täpselt tund stardini. Aega täpselt nii palju, et ennast veel süsivesikutega tankida, kolm korda vetsus käia, varustus üle tsekkida ja kalipso selga tõmmata.

Kiire intervjuu Kanal 2-le ( mis siiski eetriaega ei leidnud) :D ja merele.

Juba vees stardiks valmistudes nägin, et poomi klamber on lahti. Ha!

Stardis oli üle 180 osavõtja. Enamik neist küll purjelaudurid, aga ka lohed, katamaraanid, üks optimist ja veel aluseid, mida ma täpselt nimetada ei oska. Lihtsalt ei tahaks mõnd peenemat sõiduvahendit oma rumalusest paadiks nimetada..

Aegna Maratoni distants on 24 km, lühike distans Kuuli Munani  ja tagasi on 6km. Viimase läbimine oli minu selle sõidu eesmärk.

Muulil tehti pauku, mille peale sõitis kõigi osavõtjate eest läbi kaater, mille tagant võis startida.

Ma ei tea, kuidas, aga olin stardis ennast üsnagi ette libistanud. Kauaks see nii ei jäänud. Üks vanem härra hüüdis mulle veel selja tagant, et pumpa natukene. Naeratasin talle kenasti. "Tänan, aga ma ei taha!"

Peagi leidsin ennast üksikuna tiksumas, üha tõusva tuule ja minu meelest täiesti kaootiliste lainetega sõbrunemast.

Meie surfiparemik pumpas ennast kohe glissi ja sel ajal, kui mina alles tuuleolusid hindasin, olid nemad juba Kuuli Muna juures.

Kuna olin kolmapäeval juba selle disantsi läbi sõitnud, siis teadsin enam-vähem, kuhu liikuma pean. Tuul tundus olevat ka sama tugev, aga need lained.. Ma ei saanud üldse aru, kust need tulevad. Tundus, nagu käiksid need risti..

Kukkusin mõned korrad ja igal korral, kui mast vette vajus, tuli poomi klamber lahti. Mis seal ikka ujusin ümber laua ja surusin jälle kinni. Natuke kehvem oli seda teha siis, kui poom mööda masti allapoole vajus. Aga õnneks sain igal korral selle jälle ülespoole lükata.

Enne Kuuli Muna oli näha esimesi katkestajaid, kes tasapisi kalda poole seilasid. Ja minu meelest tulid Aegna poolt juba esimesed lõpetajad. Kuna olin ametis märgile lähenemisega ja merel oli ka maratonist mitte osavõtvaid surfareid, siis oli seda siiski raske hinnata.

Märgist pidi mööduma paremalt poolt halsiga. Õigelt poolt sain küll mööda, kuid halssi alustades rebis tuul mul purje kohe käest :) Poolujudes sain märgi võetud. Jess! Koju!

Kuna kolmapäeval oli kaldale jõudmine olnud minu jaoks üsna kurnav, siis üritasin sel korral rahulikumalt võtta. Laud oli ka seekord suurem, eelmisel korral oli see 190l.

Glissi sain ka :) kukkusin ka, mitu korda. Aga sel korral nii ära ei väsinud.

Järjest kihutasid mööda pika maratoni lõpetajad. Hirmus vinge on nende sõitu vaadata, aga enamasti lõppeb see minu jaoks järjekordse vette lendamisega :)

Muulile lähenedes nägin õnneks ära ka finiši-ala poi ja muulil oleva lipu vahel. Sõitsin seal läbi ja võisin jälle õndsalt vette kukkuda. Kuigi ma päris pikka distantsi läbi ei sõitnud, siis hea meel oli ikka :) 

Tuul oli sel päeval väga soosiv: sõideti välja maratoni rekordaeg: 37 min. Eelmistel aastatel on merel oldud isegi 4-8 tundi.

Meie trenni edasijõudnud, kes pikast distantsist osa võtsid, lõpetasid kõik 2-4,5 tunni jooksul.

Esialgsete andmete põhjal oli katkestajaid 30 kanti, mina nende hulgas..

(Tänase seisuga ajaks 1,27, mis andis mulle 20 lühidistantsil lõpetanu hulgas kena 14-nda koha. Häpi!)

Sõime sooja suppi, puhkasime rannas põõsaste all ja siis algas õhtune grill ja baila. Suvi on vahest ikka päris mõnus :)

2.08.12

Eile oli hea päev..

 

Olen nüüdseks surfitrennis käinud 2 kuud.

24.05, kui esimesse trenni läksin, ei teadnud ma veel, mis on halss. Paut´ist olin kuulnud ja isegi näinud, kuidas seda tehakse. Aga kõik järgiproovimised olid siiani suht tulutud, sest aru ma ikka ei saanud, kuidas see käib :)

Ukerdasin ennast lauale ja proovisin kuidagi liikuma saada - õnnestus. Siis hakkasin jälgima, millega trennikaaslased tegelevad. Üks tüdruk näitas mulle pauti ja jutustas natuke juurde ka, kuidas seda tegema peaks: et lased purje natuke taha, astud masti eest läbi, laud keerab ja siis teed sellise vibuliigutuse..  !? mhm.. proovisin.. välja tuli juhuuu!

Tuul oli suht vaikne sel päeval. Ma tõesti ei oska küll hinnata, mitu m/s või mitu knotsi.

Teise poole tunnist istusin ma enamuse ajast muuli otsas, kuni tuli treener Eerik ja mu seal välja aitas seletades, kuidas purje liigutada nii, et kurss kergelt muutuma hakaks.

 

Järk-järgult harjutades olen hakanud aru saama, kuidas tuules liikumine käib, kuidas teha pauti ja halssi. See, kuidas ma seda tegelikult teen on muidugi iseasi.

Natukene olen jõudnud harjutada ka trapetsis sõitmist.

Esimene kord, kui ennast trapetsisse haaksin sai muidugi natuke nalja ka. Treener Aivar pani mu klubihoones pekivõdistaja peale ja haakis mind trapetsiga posti külge: "Näed lased ennast nüüd niimoodi rippu ja sõidadki! :)"

Mhm.. Läksin merele ja haakisin ennast trapetsisse. Järgmisel hetkel lendasin kukerpalliga üle masti. Kogusin ennast natuke enne, kui uuesti proovisin :D

 

Aga eile: windguru lubas nagu puhuda. Kui Piritale jõudsin seisid kõik lipud paigal. Läksime hoopis supidega sõitma. Kohe kui hakkasime kaldast liikuma, hakkas kerge tuul kõrvu silitama. Selleks ajaks, kui olin jõudnud poi taha, oli tuul tõusnuds juba nii palju, et tuli teha kiire kaldale sõit ja minna purje järele.

Ma ei oska siiamaani hinnata, mitu knotsi või m/s võiks tuul olla, kuid enam-vähem oskan tuult jälgides purje valida. Võtsin 5,8 ruuduse purje ja sellise natuke suurema laua. Tuul oli juba nii mõnus, et sai teha kaldastrarti. See tuli ka esimesel proovimisel välja. Tavaliselt ukerdan pool tundi enne, kui peale saan :)

Sõitisn natuke mere poole, kui avastasin enda kõrvalt trennikaaslase Ivo, kes pakkus välja, et võiks sõita ümber Kuuli Muna. See tundus päris hea idee, kuna laupäeval on Aegna Maraton ja mul on plaanis sõita selle raames poolmaratoni ehk siis ümber Kuuli Muna. Ja nii kaugele ei ole ma veel treeningute käigus jõudnud..

Üritasin nii palju kui võimalik hoida ennast trapetsis, aga mu sõidustiil muutub niimoodi veel ebastabiilsemaks, kui see muidu on. Kaotan suht palju kõrgust ja vahepeal haagin ennast lahti, et taas kõrgust juurde saada.

Ühel korral vette kukkudes tõmbasin endale purje peale. Tegin vee all olles mingi valearvestuse ja tahtsin õhku haarates purje keskohas pinnale tulla. Hetkeks ehmusin, aga ujusin kiirelt purje alt välja  ja tõmbasin suht ahmides kopsud jälle õhku täis. Korraks oli päris hirmus tunne :)

Järgmine trapetsist kukkumine viis mind istuli purje peale. Kui hakkasin lauale tagasi ronima, avastasin, et puri on kardaanist lahti tulnud ja ujub juba lauast eemale. hmm.. Nii tore, et Ivo sealsamas oli. Kahepeale saime purje jälle paika. Mina ulpisin vees ja lükkasin laua põhja alt külili ja Ivo surus purje oma laual olles jälle paika. Jess! Edasi!

Vahetult enne Kuuli Munani jõudmist tundus hetkeks, et tuul hakkab ära vajuma. ( Kuuli Munani on 3km) See ei olnud üldse tore tunne. Meenus treeningu algus supi peal, kui tuult polnud mitte raasugi ja 3km kõhuli laual käte abil kaldale parvetada oleks challenge omaette. Kui tagasiteele asumiseks oli paut tehtud sain aru, et tuul on ikka päris mõnus: lükkas kohe korraliku hoo üles. Korraks vajusin vette. Kasutasin hetke selleks, et svert veest välja lükata, sest meenus Ivo õpetussõna, et kui svert on sees, siis glissi ei saa. Mitte kunagi! :D

Wohoo!!! Laua nina tõusis kõrgele üles ja kiirus oli minu jaoks meeletu. Katsusin mitte verest välja lüüa ja saavutada kontrolli purje üle, mis lapperdama kippus, kuna ma lihtsalt ei jõudnud poomi kätt peale tõmmata. Trapetsisse haakida polnud erilist julgust ja see oli ka viimane asi, millele ma mõelda suutsin. Mõned hetked nautisin lihtsalt seda kiirust ja heli, mida laua kokkupuude veega tekitas. Ühel hetkel andis siiski poomikäsi järgi ja lendasin vette. Kuuli Muna tundus nii kaugele jäänud, samuti Ivo :D Olin jõudnud tublisti muuli poole, kuid suundusin liigselt jõe suunas. Algas üsna väsitav pingutus pääsemaks kaldale. Ükskõik, kui vaikselt ma ka ei üritanud sõita, tõmbas puri nii mõnusalt tuule alla, et ma lihtsalt ei jõudnud seda käsitseda. Kukkusin üha uuesti vette ja lauale ronimine ning purje üles tõmbamine olid iga korraga järjest vaevalisemad. Lükkasin sverdi vette ja puha..

Mässasin veel mõnda aega enne, kui sain natuke muuli varju ja tagantuules kaldale sõitsin. Lohistasin varustuse kaldale ja vajusin ise sinna samasse pikali. Laine uhus nii mõnusalt üle jalgate ja sõrmede.

 See oli üks nendest päevadest, mis jääb erilisena meelde ja paneb isegi blogi kirjutama :)

 

Roosta, juuli 2012